Saturday, December 1, 2012

Külma puudutus / Cold touch


Kuu on väljas, pliidil on tuli all ja Orion on tõusnud. Särava tähistaeva all valmistun vastu võtma ööd lumes.

Ma ei tea küll vist midagi romantilisemat kui magada magamiskotiga pehmes lumehanges, kus magamistoa laeks, mida enne uinumist põrnitseda, on tähti täis öine taevas.
Kui on täiskuu ja piisavalt külm, siis lumi sätendab imeliselt öises valguses. Vaikne ilm võimaldab kuulda külma helisid. Olgu siis selleks metsas paukuvad puud, eriliselt krudisev lumi või mõnikord isegi jääkristallide eneste langemise sahin – jah ka seda on võimalik kuulda.
Küllap see ongi põhjuseks miks ma selge ja vaikse ilmaga eelistan lagedat telgita taevaalust. Sestap on just külmad ööd eriliselt ahvatlevad lumes magamiseks.
Nii tegin ma ka sel korral (2010. aasta talvel), kui ilmaennustus lubas tolle talve madalamaid temperatuure. Valisin ööbimiseks raba, sest pilvitu ja tuulevaikse ilma korral jahtub õhk tunduvalt enam avamaal kui metsa varjus. Seekord oli ettevõtmisel aga ka üks teine eesmärk. Põlesin soovist natu rohkem teada saada oma magamiskoti nii nimetatud ekstreemum temperatuuri kohta ja proovida omal nahal, kui hästi seda talun. See ekstreemum temperatuur, mis magamiskottide tootajad annavad peaks vastama tuntud väljendile “sa ei sure ega maga, vaid lihtsalt elad üle”. Minu kotile oli selleks temperatuuriks kantud –40 kraadi Celsiust.

Pärast tassi kuuma teed olin ma testiks valmis. Umbes kesköö paiku kaevasin lumme omale lesimispaiga, riietusin lahti ja pugesin magamiskotti. Jätsin selga vaid pika villase aluspesu. Termomeeter näitas –30 kraadi Celsiust. On üsna loomulik, et sellistes oludes tahad sa pärast lahtiriietumist magamiskotti saada väga kiirelt. Algus on alati külm. Läheb omajagu aega enne kui magamiskoti sees olev õhk üles soojeneb. Algab intensiivne energiapõletamine ja mootor töötab täistuuridel selleks, et piisavalt sooja toota. Värisemine on osa mehaanilisest tööst, mida keha teeb ellujäämise nimel. Üsna pea aga hakkab mugavalt soe ja mõnus. Nüüd tuleb vaid väikese avause kaudu hoida väljas silmad ja nina ning nautida imelist tähtedest säravat vaadet pea kohal.

Varasematest kogemustest ma aga tean, et tõeline võitlus külmaga seisab alles ees. Nimelt saabub hetk, kus keha üritab leida normaalset töötsüklit ja reserve ka säästa. Vastavalt välistemperatuurile see kas saab või ei saa juhtuda. Iga kraad väljaspool magamiskotti saab nüüd määravaks vastusena tööle, mida keha üritab teha selleks, et hoida temperatuuri. Kui väljas on liiga külm, siis ei suuda keha magamiskoti sees mugavat temperatuuri hoida ja tulemuseks on külmetamistunne, mis ei lase muidugi uinuda. Kui välistemperatuur on aga just selline, mille puhul keha saab hakkama sisetemperatuuri hoidmisega, siis jääb mõnus tunne alles ja peagi võiks magama jääda. Loomulikult on selles mängus veel kolmas oluline faktor, mis asjade käiku kontrollib. Selleks on magamiskoti sein, mida peavad üheltpoolt väljast tulev külm õhk ja teisalt kotist lahkuv soe õhk läbima.

Paari tunni pärast tunnen end ebamugavalt. On jahe ja ma ei suuda magama jääda. See sunnib mind magamiskoti lukku avama ja seljakotist rohkem riideid hankima. Ma ei pane neid aga selga vaid kasutan lisakihina magamiskoti soojustamisel. Sel viisil töötavad nad effektiivsemalt, kuna nii hoiad jalad ja käed (keha perifeersed osad) kompaktsemalt ühes õhuruumis koos ülejäänud kehaga. Keha on ainus kiirgusallikas ja parem on seda hoida kompaktsemana ruumis, mida ta ise kütma peab. Enamasti on juba abiks, kui panna midagi enda ja aluspinna vahele, kus magamiskoti isolatsioon on kokku surutud. Lisaks ka midagi jalgade ümber.
Enne päikesetõusu saan lõpuks und. Kiire pilguheit termomeetrile tunnistab –35 kraadi Celsiust ja sellega on pügal jõudnud ka skaala lõppu. Kahjuks ei võimalda minu suusahoolduskohvrist pärit lume termomeeter madalamaid temperatuure mõõta. Ega oleks vajagi, sest suusavõistlusi nagunii ei korraldataks sellise külmaga. Polegi aga tähtsust, kui külm siis lõpuks oli. Nii või teisiti olin leidnud oma magamiskoti mugavustemperatuuri. Testi võis igati kordaläinuks lugeda!



The moon is out, the stove is on and Orion has risen. Under the starry heaven I prepare to spend a night in the snow.

I do not know anything more romantic than laying in a sleeping bag packed into a soft snow pack and having a starry heaven as a roof of your sleeping room.
When there is full moon out, and cold enough, then snow is shining miraculously in this light. Calm weather makes it possible to listen the cold – it’s the cracking sound of trees in the woods, crunchy snow or sometimes even sound of the falling ice crystals what one could hear if paying enough attention.
That’s why I rather prefer sleep under the open sky than in the tent when there is clear and calm weather out. A good reason to find cold nights particularly appealing for a sleep in the snow.
So I did at this time in 2010 when weather forecast was promising record low winter temperatures in Estonia. I choused the bog as a site, where in cloudless and no wind conditions air cools down more than in the woods.
But this time I also had a second purpose to go. I was keen to test my sleeping bag so called extreme temperature and find out how I will stand with it. Extreme temperature what sleeping bag manufactures are using is well known phrase as “you won’t die and you won’t sleep, you just survive”. For my sleeping bag at this time it was given –40 degrees Celsius.

After cup of hot tea I was ready for a test. It was about midnight when I dug a nest into snow, dropped off my clothing and jumped into sleeping bag. I left on only long woolen underwear. Thermometer was showing –30 degrees Celsius. Obviously in these conditions you want to do that exercise fast.
The beginning is always cold. It takes some time before the air inside the sleeping bag gets warmed up. Intensive energy burning starts and engine works at full blast to produce the heat. Shaking is part of the mechanical work done by the body in order to survive. Quite soon it feels nice and warm. Now you just keep out your eyes and nose to enjoy the starry sky.

But from my previous experiences I know that the real fight against the cold will come soon. There comes a moment when body wants to go on a normal cycle and find a certain balance. It can or cannot happen according to the outer temperature. Now every degree outside becomes important responding to the work what body is doing to keep the warmth inside of the sleeping bag. If it is too cold outside then body is unable to keep comfort temperature and results with a freezing feeling what obviously won’t let you sleep. If the outer temperature is just about what body can take to keep the inner temperature then you feel comfort and could fall asleep. There is a third important factor what is of course wall of the sleeping bag what intrusive cold air and leaving warm air needs to penetrate. This insulation is a controlling factor.

After a couple of hour I feel I unpleasantly cold and cannot sleep. It forces me to unzip and find more clothing from a backpack. I won’t put them on but using instead as an additional insulation layer for my sleeping bag. That way it works more effectively as you keep your legs and arms (periphery part of your body) as close as possible with your main body. Body as only radiation source is better to keep compact in the air space what it needs to heat. It helps to reduce the heat loss and save energy.
Usually it already helps to put something underneath where insulation layer is compacted between your body and the surface. Something around the legs is very helpful too.
Before sunrise I get my sleep. A quick look to the thermometer shows –35 degrees. Unfortunately that was the end of the scale for my snow thermometer origins from a ski service case. But no matter how cold it finally was I had found the comfort temperature of my sleeping bag. Test was successful!


Eesti talv, 2010 / Estonian winter, 2010